Fotograafia – valgus
Valgus on meie eksisteerimiseks ülioluline ja seda on see ka fotograafias. Et saada häid pilte peame me mõistma valguse olemust. Antud peatükis vaatame:
- mis on valgus
- kuidas me näeme värve
- kuidas tekivad varjud
- miks valgus peegeldub
- jne
Mis on valgus
Valgus on elektromagnetlaine, mis on nähtav inimsilmale. Selle lainepikkus on 380-740nm. Valgus levib ruumis lõpliku kiirusega, st. et valgusallikast sihtkohta kulub valgusel mingi aeg. Valguslaine levimise kirjeldamiseks on võetud kasutusele mõiste valguskiir, mis levivad reeglina sirgjooneliselt.
Valgus levib kiirusega ligikaudu 300 000km/sek ja seda vaakumis. Sattudes mõnda keskkonda selle kiirus alaneb. Näiteks vees 225 000km/sek ja klaasis 200 000km/sek.
Valgusallikad
Valgusallikad jagunevad reeglina kaheks:
- loomulik valgus – sel juhul on valgusallikaks päike
- kunstlik valgus – sel juhul on valgusallikas reeglina inimese poolt tekitatud. Näiteks lõke, hõõglamp, vällamp jne.
Kõiki valgusallikaid iseloomustab valgustemperatuur, mida mõõdetakse kelvini kraadides (K). Mida madalam on temperatuur, seda kollakam on valgus ning mida kõrgem seda sinakam.
- küünal 1700K
- 40W hõõglamp 2500K
- päikeseloojang 3000K
- fotohalogeenlamp 3200K
- keskpäevane päike 5000K
- välklamp 5500K
- pilves taevas keskpäeval 6500K
- selge päev varjus 7500K
- videvik 12000K
Kui inimsilm näeb valgust nii nagu see on, siis näiteks arvuti ja digikaamerad suudavad seda reguleerida (white balance), et saavutada õiged värvid. Kuid sellest lähemalt hiljem.
Sensor
Pildi sensor on ränikiipi, millel on valgustundlikud ruudukujulised punktikesed (pikslid). Iga piksel muudab talle langeva valguse heleduse elektriliseks signaaliks. Peamiselt kasutatakse kahte tüüpi fotosensoreid:
- CCD (Charge-Coupled Device)
- CMOS (Complementary Metal-Oxide Semiconductor)
Põhimõtteliselt töötavad need sarnaselt. Erinevus seisneb info salvestamise viisis.
CCD
CCD sensorit nimetatakse laengsidestusseadiseks. See tähendab seda, et ränikiibil olevad pikslid loetakse ühekaupa ning see muudab kogu protsessi aeglaseks. Iseenesest on tegemist analoogsignaaliga, mis muudetakse digitaalsele kujule. Antud tehnika ei suuda eristada värve ning seepärast on see varustatud punase, rohelise ja sinise filtriga, mis keerulise töötluse abil muudetakse värvifotoks.
Tegemist on küll natuke vanema tehnoloogiaga, mis võtab palju energiat, kuid selle eeliseks on odavam ja lihtsam tootmine. Antud sensorit kvaliteeti ikka aegajalt parandatakse ja seepärast müüakse ka selle sensoriga fotoaparaate.
CMOS
CMOS sensorit nimetatakse komplementaarne metalloksiid-pooljuht. Antud sensor võimaldab salvestada infot palju täpsemini ja tänu sellele on ka parem kvaliteet. Kui CCD elemendid töötasid pidevalt, siis CMOS elemendid töötavad ainult ümberlülitamise meetodil. Nimelt on selle sensori elementideks trigerid, mille olek on 1 või 0. See tähendab, et valgussignaal muudetakse digitaalseks koheselt.
Kuna transistor vajab energiat ainult ümberlülitamisel, siis muul hetkel on energia tarbmine peaaegu olematu, see omakorda võimadab akusid kauem kasutada. Kui ümberlülituste arv läheb liiga sagedaseks, siis võib esineda ülekuumenemist ja nende töösagedus väheneb.
Sensorite lahutusvõime
CCD ja CMOS sensoreid saab eristada selle järgi, kui palju pildipunkte (piksleid) sensoril on. Näiteks 18MP sensoril on kuni 5184×3456 valgustundlikku pikslit (pildi suurus). Kuid pikslite arv reklaamis võib olla eksitav, sest siinkohal tuleb mängu sensori enda suurus. Mida suurem on sensor, seda parem on pildi kvaliteet. See tuleb sellest, et väiksema sensori puhul üritatakse suurt pikslite arvu suruda väiksemale alale.
Sensorite suurused on jagatud kolmeks:
- täiskaader (36×24mm)
- poolkaader (24×18mm)
- 4/3 (17×13mm)
Aluseks on võetud ajaloost tuntud 35mm filmi kaader. See tähendab, et täiskaader (tähis FX) on sellele võimalikult ligilähedane – näiteks Nikon 3Dx on suurusega 35,9×24mm sensor. Poolkaader sensorid on umbes poole väiksemad ja tähistatakse APS-H (28,7×19 mm Canon), APS-C (23,6×15,7 mm Nikon; 22,2×14,8 mm Canon). Nii täis- kui poolkaader sensorid on 3:2.
Sensori suuruste kolmas grupp on nn “seebikate” sensorite suurused ja selle nimi tuleb 4:3 külgede suhtest. Siia kuuluvad sensorid suurusega 17×13mm ja väiksemad. Lisaks sellele, et need sensorid teevad halvemat pilti, siis soovides neid pilte fotopaberile panna, siis osa pildist lõigatakse ära.
Kuna miljonite reklaamimine võib olla eksitav, siis hakkab tasapisi tekkima sensorite uus kvaliteedi näitaja – pikslite arv ruutsentimeetril. Näiteks 43 MP/cm² (pixel density).
Protsessor
Digikaamera protsessori ülesandeks on sensori poolt saadud pilti töödelda ja salvestada vahemällu. Suuremad tootjad on loonud endale oma protsessorid:
- DIGIC – Canon
- EXPEED – Nikon
- PRIME – Pentax
- BIONZ – Sony
Mälukaart
Kõik digitaalsed kaamerad kasutavad erinevaid mälukäärte digipiltide salvestamiseks. Mälukaartide mahud on aastatega kõvasti suurenenud ja hinnad alanenud. Mälukaardi ostmisel tuleb jälgida milline mälukaardi tüüp sobib sinu kaamerale:
- Compact Flash (CF)
- xD Picture
- Memory Stick (MS)
- Smart Media (SM)
- Secure Digital (SD)
- Microdrive (MD)
- Multi Media Card (MMC)
Mälukaardi valikul on oluline jälgida kahte parameetrit – kirjutamiskiirus ja mahutavus. Mälukaardi kirjutamiskiirus näitab, kui kiiresti pilte kaardile kirjutatakse või seal loetakse. Mahutavuse poolest on soovitav valida pigem kaks väiksema mahutavusega mälukaarti kui üks suur.
Pildiformaadid
Enamus digikaameraid suudab salvestada .JPEG ja .RAW formaati. Uuemad aparaadid isegi mõlemat korraga. .JPEG puhul on tegemist pildi kompressiooniga, kus pildi kvaliteet jääb päris hea. Kusjuures on tegemist kadudega pakkimisega, st kaotatud pildi infot enam tagasi ei saa.
.RAW on töötlemata pildivorming. See teeb umbes 16-korda rohkem infot kui .JPEG suudab salvestada. Salvestades .RAW formaadis peate arvestama mahukamate mälukaartidega. .RAW formaadile järgneb järeltöötlus arvutis, kus saad tagantjärgi muuta pildi valge tasakaalu, muuta heledust ja kontrasti. .RAW formaat või erinevatel tootjatel olla teise nimega:
- .NEF – Nikon
- .CRW; .CRW2 – Canon
- .PTX; .PEF – Pentax
.RAW päris imelaps ei ole, st et kui pilt on üle- või alasäritatud, siis on pildi info lõplikult kadnud.
objektiiv, fookuskaugus, ava
Digikaamera sensor töötleb ainult seda infot, mida ta näeb läbi objektiivi. Parimate piltide tegemiseks on vaja parimat objektiivi. Kuid ära unusta, et ükskõik kui hea sensor või objektiiv sul on, on ikka fotograaf see, kes päästikule vajutab.
Peegelkaameratel on võimalus objektiive vahetada või kombineerida vastavalt vajadusele. Nende valik on väga lai ja seepärast võib algajale tunduda kõik väga keeruline. Selles peatükis vaatame objektiivi ehitust, erinevaid tüüpe, kuidas vahetada objektiivi, kuidas neid hooldada, millised on erinevate tootjate tähised ning erinevaid parameetreid.
Erinevad objektiivide tüübid
Teatud objektiividel on välja kujunenud eelistatud kasutusalad. Kui leiad, et sama objektiiviga saab hästi nii maastikku kui portreefotosid teha, siis võib sul õigus olla. Pigem on need soovituslikud.
- fiksobjektiivid – fiksobjektiivid on kindla fookuskaugusega. Näiteks: 14, 28, 50, 85, 200 mm. Reeglina on need parema optilise kvaliteediga ja ka kallimad. Kuna fookuskaugus on fikseeritud, siis suumimiseks pead ennast objektile lähemale või kaugemale viima.
Sobib hästi portreefotodeks. - suumobjektiivid – siia kuuluvad objektiivid, mille fookuskaugust saab muuta. Näiteks: 24-70, 70-200, 100-400 mm). See annab fotograafile võimaluse teha erineva suumiga fotosid.
Algajale soovitatakse just esimeseks suumobjektiiviks valida normaalsuum 24-70, 24-85 või 24-105 mm. Vältida tuleks odavaid suure vahemikuga suumobjektiive. Näiteks 70-500, 28-300mm jne.- teleobjektiivid – siia alla kuuluvad eriti suure fookuskaugusega objektiivid. Reeglina on need kallid ja rasked ning eeldavad väga paksu rahakotti. Need võimaldavad pildistatavad objektid tuua väga lähedale. Neid kasutavad näiteks loodus- ja spordifotograafid.
lainurkobjektiivid – lainurkobjektiivid võimaldavad teha pilte lühiksele vahemaalt, mahutades kaadrisse väga laia ala. Eriti suure nurga pildistamist võimaldavad kalasilmobjektiivid. Lainurkobjektiivid moonutavad pilte.
spetsiaalobjektiivid – siia gruppi kuuluvad objektiivid mis mujale ei sobi. Ja samas kõige põnevamad. Näiteks eelpool mainitud kalasilm-objektiiv, makro-objektiiv, tilt-shift-objektiiv,
- makro–objektiivid – makro-objektiivid võimaldavad teha lähivõtteid mõnekümne cm kauguselt. Kasutades vaherõngaid või lisaläätsi saab teha veelgi lähemalt. Valmistatakse fookuskaugustega 50 kuni 200mm. Eesmärk on salvestada kujutisi sensorile elussuurusena.
tily-shift-objektiivid – tegemist on objektiiviga, mis moonutab nii tugevasti foto perpektiivi, et jääb tunne, et fotol on tegemist mänguasjadega.
Tegemist on objektiiviga, millel on sõltumatu nihutus- ja kallutussüsteem. Nened kaudu saab eraldi muuta nii perspektiivi- kui ka teravussügavust.
KIT-objektiivid – kit-objektiiviks nimetatakse tavaliselt kaameraga kaasa tulevaid odavaid ja keskpärase kvaliteediga objektiive. Kui vähegi raha on, tasub kaaluda nendest loobumist ja võtta natuke kallim ja kvaliteetsem objektiiv.
Objektiivi vahetamine
Nagu oleme aru saanud on võimalus peegelkaamera objektiivi vahetada. Pea meeles, et erinevad peegelkaamerad võivad omada erinevat objektiivi ühendust – bajonett. Näiteks mitte kuidagi ei sobi Nikon objektiivid Canonile. Sest Nikonil on F-bajonett ja Canonil EF-bajonett. Isegi kui te seda üritate, võite vigastada kaamera bajonetti ning see tekitab metallpuru, mis võib sattuda sensorile.
Fotopoodides müüakse ka vastavaid üleminekuid, kui soovite erinevaid objektiive omavahel ühendada. Samas on palju teisi objektiivide tootjaid, näiteks Tamror ja Sigma, kes toodavad sama objektiivi erinevatele peegelkaameratele. Sel juhul tuleb silmas pidada millise bajonetiga on tegemist (http://en.wikipedia.org/wiki/Lens_mount).
Kogu kaamera korrashoidmiseks tuleb objektiivi hoolikalt vahetada.
- Enne objektiivi vahetamist lülita kindlasti kaamera välja (“OFF”), sest töötav sensor tekitab staatilist elektrit, mis tõmbab magnetina tolmu.
- Igal vahetatava objektiiviga kaameral on bajonettlukk – vajuta sedaja keera objektiivi. Erinevatel objektiividel pöördub see erinevas suunas. Näiteks Nikoni puhul päripeäva ja Canoni puhul vastupäeva.
- Võimalusel hoia kõikvõimalikud korgid alati küljes. Eemalda objektiivi tagumine kork vahetult objektiivi vahetust.
- Kui oled objektiivi kaamerast eemaldanud, siis tee vahetus võimalikult kiirelt ja pane tähele:
- väldi tolmu, vihma ja lume sattumist avasse
- võimalusel vaheta objektiivi siseruumides või näiteks autos
- kui juhtub, et objektiivi vahetamine võib minna pikemaks, siis hoia kaamera lahtine ava allpoole
- liigne kuumus või külm mõjub kaamerale halvasti
- Uue objektiivi lisamisel ole hoolikas ja ära kasuta liigset jõudu. Objektiivid ja kaamerad on varustatud värviliste ühendusmärkidega. Vii need kohakuti ja keera objektiivi. Nikonil on need näiteks valged ja Canonil punased.
Objektiivide puhastamisega peaksid sa ise hakkama saama. Kasuta selleks spetsiaalsed puhastuslappe. Koht, kuhu võib üleliigset mustust koguneda, on bajoneti nurkade vahele. Puhasta ka seda regulaarselt, sest sealt edasi võib see sensorile sattuda.
Algajana sensori puhastamise kallale ei tasu minna. Kasutage selleks spetsialisti abi.
Säri mõõtmine
See kui suure ava või milline peaks olema säriaeg, selle otsustab ära kaamera automaatika. Enamikel juhtudel saab kaamera sellega väga hästi hakkama ning meil ei tule sellesse sekkuda. Objektid meie ümber on keskmiselt 18% peegeldusteguriga. Nimelt on kaamera mõõtesensorid ka arvestatud 18% heledusega ja fotod tulevad iseaalsed. Probleem tekib just siis, kui soovime pildistada liiga heledaid objekte. Pildistades näiteks midagi lume taustal, saame foto millel on lumi halltoonides.
Sel juhul kui näiteks lumi kaamera ära petab, tuleb appi säri kompensatsioon (exposure compensation). See tähendab, et saame mõõdetud säriajale pisut juure panna või vähemaks võtta.
Hindav mõõtmine ehk maatriksmõõtmine
(matrix metering – Nikon, evaluative metering – Canon)
Teegmist on vaikimisi seatud võimalusega, mille puhul jagatakse kaader aladeks, kus iga tsooni säri mõõdetakse eraldi. Saadud tulemust on kaadris hulk mõõtepunkte, kaader on jagatud erinevateks tsoonideks ja säri mõõdetakse igas tsoonis eraldi. Neid mõõtmistulemusi kasutades arvutab kaamera üldise särituse.
Keskmestatud mõõtmine
(center-weighted metering)
Keskmestatud mõõtmise puhul võetakse samuti arvesse kogu pilt, kuid keskosale pööratakse rohkem tähelepanu. Kui eelmine mõõtmine puhul pildistame kedagi vaastu päikest, siis on objekti nägu tume. Selle mõõtmise puhul muudetakse objekti nägu heledamaks ning me näeme rohkem detaile.
Punktmõõtmine
(spot metering – Nikon, partial metering – Canon)
Punktmõõtmise korral valitakse säri fookuspunkti põhjal.
Loomulik valgus
Loomuliku valgusallika põhjustajaks on päike. Päikesevalgus võib pildistavale objektile langeda otse, hajutatuna läbi pilvede või peedeldades teistelt objektidelt. Ka kuuvalgus on kuult peegelduv päikesevalgus.
Päike on küll suur valgusallikas, kuid otse valguse käes olles tekivad tugevad ja soovimatud varjud. Sellest tingituna valivad fotograafid väljas pildistamiseks just varahommikuse või õhtuse aja, kui päike liigub madalalt.
Päikesevalgust saad ära kasutada portree pildistamisel siseruumides. Nimelt aseta pildistatav akna alla küljega. Hea oleks kui lülitad ruumi valgustuse välja ja päike ei paistaks otse aknast. Mida lähemale asub pildistatav aknale, seda rohkem valgust langeb näole. Pildistamisel kasuta kõige suuremat ava ja testi erinevate säriaegadega. Vajadusel suurenda ISO väärtust.
Filtrid
Valguse kontrollimiseks on fotograafid väljamõelnud filtrid mida saab kinnitada objektiivide ette. Esmapilgul saab filtreid liigitada välimuse järgi – ümmargused ja kandilised. Natuke imelik liigitus võibolla, aga ümmargused filtrid sobivad täpselt objektiivi ette. Siinakohal on oluline jälgida, mis on objektiivi läbimõõt ning kas on varustatud keermega.
Kandilised filtrid on ruudu- või ristkülikukujulised ning vajavad spetsiaalset filtrihoidjat.
- kaitse- ja ultraviolettfiltrid (UV) – kõik filtrid kaitsevad objektiivi, kuid see filter on ilma värvusvarjundita ning ei mõjuta pildi tulemust. Samas UV-filter takistab inimsilmale nähtamatu ultraviolettkiirguse sattumist sensorile
- polarisatsioonifiltrid – need filtrid kõrvaldavad soovimatud peegeldused pindadelt, muudavad taevasina tumedamaks ja toovad välja pilvede detailid
- neutraalhallid filtrid (ND) – need objektiivid vähendavad objektiivi jõudva valguse hulka värvustasakaalu muutmata.
- kontrastiparandusfiltrid – kasutatakse reeglina must-valgete piltide tegemisel, võimaldades mängida kontrastsusega
- infrapunafiltrid (IR) – eesmärgiks takistada infrapunalainepikkusel liikuvat valgust sensorile
- värvustasakaalu muutvad filtrid – nagu nimigi ütleb, et parandab värvustasakaalu. Näiteks pildistatav paber jääb ikka valge ja inimese nahatoon roosakas
- kindlat värvitooni neelavad filtrid – peegeldavad soovitud värvitooni tagasi, lastes ülejäänud värvid läbi
- eriefektifiltrid – siia alla kuuluvad nn. fun-filtrid. Näiteks muudavad läikivad pinnad säravamaks, usustavad teatud ala pildist, muudavad pildi värve mahedamaks jne
- kompositsioon
- Pildi hea kompositsioon on see, mis otseselt ei sõltu kvaliteetsest kaamerast või selle parimatest omadustest. See on fotograafi nägemus fotost ning loo jutustamine vaatajatele. Teatud inimestel on see juba nö veres ning iga pilt mis tehakse on kulla hinnaga. Teised peavad enne antuke harjutama, et saada head fotot.
- Selles peatükis vaatame, mis muudavad meie pildi nii endale kui teistele nauditavaks.
- Kolmandiku reegel
- Igasugused reeglid ei pruugi kunstile mõjuda hästi. Oluline on ju olla eriline ja isikupärane ning seda saab teha vaid reegleid rikkudes. Selleks, et saaks reegleid rikkuda, tuleb reegleid tunda
- Pilti on alati hea ja loomulik vaadata, kui kasutame oma kompositsioonis kolmandiku reeglit (Rule of Thirds). Selle puhul jagatakse kaader joonte abil nii vertikaalselt kui horisontaalselt kolmeks. Joonte ristumiskohti (joonisel punaselt) nimetatakse omakorda huvipunktideks.
- Kolmandiku reegli eesmärk on vältida objekti sattumist keskele. See tähendab, et paiguta pildistatav objekt huvipunkti lähedale. Jälgi järgmisi pilte ning leia kuhu on huvipunktid paigutatud (fotod pärinevad aadressilt www.mac-on-campus.com).
- Kolmandiku reegli lõhkumine
- Kui pildistatav objekt on sümmeetriline, on kasulik kolmandiku reeglit eirata. See tähendab, et paiguta objekt kaadri keskele – tsentraalne kompositsioon. Kõige lihtsam on on sümmeetriat leida arhitektuuris – uksed, aknad, pilvelõhkujad, iidsed varemed jne.
- Loodusega on asi pisut keerulisem, kuid sealgi leiab piisavalt sümmeetriat.
- Pilgu püüdmine
- Fotograafina üritame vaatajatele mingit lugu jutustada ja soovime, et ta pilk peatuks soovitud objektil. Selleks kasutame keskkonna poolt tekkinud jooni (leading lines), mis võivad olla sirged, diagonaalis, kaarjad, sik-sakilised jne.
- Juhtides pilku püüdvad jooned nurka, muudame pildi jõulisust.
- Diagonaalsed jooned lisavad dünaamilisust.
- Raamimine
- Üks võte tuua fotol esile kõige olulisem on nn raamimine (framing). See tähendab, et objekti pildistatakse näiteks läbi akna, ukse vms.
- Kusjuures raamid ei pea ümritsema kogu pilti. Selleks võivad olla näiteks puud, koopad, teised inimesed, ehitised jne.
- Raamimisega on oht, et võib üle pakkuda. Seepärast ole ettevaatlik ja ole teadlik mida saavutada tahad.
- Kõrge ja madal võttepunkt
- Foto võid teha palju huvitavamaks, kui üritad muuta võttepunkti kõrgust (viewpoint). Pildistades alt üles, saame kujutada objekti tugevemana ja jõulisemana. Ülevalt alla pildistades muudame objektid väikseks ja nõrgaks.
- Veel kompositsiooni tähelepanekuid
- Oma ilusate fotode tegemiseks hoia oma aparaati alati kahe käega, suru küünarnukid vastu külge ning pildiotsija vastu silma. See annab stabiilsust ning väldid uduseid pilte.
- Lasku objektiga samale tasemele. Eriti väikeste laste ja loomade puhul.
- Väldi kirjut või samatoonilist tausta. Kasuta vajadusel teravusügavuse loomist.
- Kaalu pildile lähemale minemist ja täida objektiga kogu kaader.
- Ära “lõika” inimeste kehaosi